50-kopikalised moosisaiad ja kiiksudega õpetajad (Ene Kukk, 64)

Meelde tuleb paraadpilt uuest ja ilusast koolimaja fassaadist ja laiast trepist, mille poole ma uniselt astun, kui akendest kostab juba kell esimesse tundi (vaatamata sellele, et kodu oli koolist ainult kolme maja kaugusel). 

Kuigi meie klass käis päris mitu aastat ka vanas koolimajas. Vanast majast on meeles õuepealne ümar lilleklump lipuvardaga keskel, ilus värav sissesõiduteel mingi  puitehiskirjaga üleval, teksti ei mäleta enam (vist Tere, kool! või midagi sarnast);  

koridorides olid joogikraanid sellised väikese purskkaevu moodi, messingist ilmselt, vanamoelised ja põnevad; meeles on puukandikud paksu servaga täis teeklaase, mille suurel vahetunnil enne tunni lõppu kooliteenija igasse klassi laua peale tõi. Klassist oli valitud üks pirukarahakorjaja, kes siis lubati enne tunni lõppu pirukate järele. Õlis küpsetatud moosipirukad. Maksid 50 kopikat, rubla eest sai kaks tükki, see rubla oli päris suur paber. Peale 1962.aasta rahareformi sai samad pirukad pisikese 10-kopikalise eest. Ja siis veel üks mälupilt on vana maja lavast – oli suur kogunemine, kogu kool koos, ja laval keegi rääkis Gagarini lennust. Imelik, et üldse pole meeles lõhnu, ei vanast ega uuest majast.

Uues majas oli elu kirevam, sest majaga koos saime muusikakooli. Minu päevad koolimajas venitas see hulga pikemaks.

Ühte helget mälestust ei ole, on nagu filmilint õpetajatest klassi ees, nende iseloomulikud liigutused - matemaatika õpetaja kirjutas tahvlile ja kohendas peale seda pintsaku all trakse alati ühesuguse liigutusega, ajaloo õpetaja kõndis pikkade sammudega pingiridade vahel klassi eest taha nagu ei keegi teine, eesti keele õpetaja astus klassi alati suurepärase rühiga püstipäiselt, geograafia õpetajal oli palju rääkida, samal ajal hoidis ta vasakut kätt kaelal nagu toeks või soojenduseks, sest pidi tihti köhatama, lühikest aega  oli vene keele õpetajaks särav energiline (eestiaegne?) proua, kes tahvli peal sõnale rõhku hooga peale põrutades enamasti kriidi pooleks lõi, ja muidugi keemiaõpetaja, kellega meil kõige rohkem tegemist oli, sest keskkoolis oli tol ajal selline asi nagu tootmisõpetus. Ja meil oli selle erialaks keemik-laborant.  

Kiirguse seletamist alustas ta nentimisega : ma tean, et õpilased on mulle pannud hüüdnimeks Gamma ja see meeldib mulle, alfa- ja beetaosakeste voogu on võimalik summutada, gammakiirgus aga läheb otse kõigest läbi – ma näen kuni viimase pingini kõike, millega te tegelete!

Jõulupühi meil ei olnud, aga nääripidu oli ikka enne vaheaja lõppu, seega enne uusaastat. Oli ühel päeval pidu ja siis veel „justnagu“ koolipäev ja lõpus klassijuhataja tund, kus tunnistused anti. Ega viimasel päeval ju õppida enam keegi viitsinud, hinded väljas, aga tunnid, mis tunniplaanis, olid ikka. Meie klassiruum oli tol aastal esimesel korrusel, (see üksik klass seal majandusklassi kõrval, kus tüdrukutel kodunduse tunnid olid) ja hea lähike aulasse astuda, vahetunnil sebisime saalis, keegi mängis klaverit, keegi laulis, kuusk kaunistatud, kena olla ja siis käis kell tundi. Meil keemia tulemas. Keegi pakkus, et peidame end lavale kardinate taha. Mina jäin liiga pikalt asja üle järele mõtlema ja kadusin lavalt alles siis kui õpetaja juba ukse peal. Lõpuks olime muidugi kõik klassis oma pinkides ja õpetaja kokkuvõte loost: õpilane Kukk, mina tahan õpilastest lugu pidada, aga kuidas mina saan teist lugu pidada, kui te minu eest ära jooksete? Minu veerand lõppes sellega, et tahvli ette kutsutuna ei viitsinud ma ülesannet lahendades valemis arvudega matemaatilist tehet lõpuni arvutada ja sain uude veerandisse suurde päevikusse kahe (kahtedega oli see teema, et nende saamist pidin lapsevanematele põhjalikult seletama).

Samas klassiruumis toimus  veel üks meeldejäänud lugu, käis tahvlilapisõda, mina pinkide taga, klassivend tahvli eest läbi jooksmas, minul käes tookordne tahvlipuhastamise käsn, selline kummine, vastikult kriidiga kleepunud, ja klassivennale muidugi pihta ei saanud, kiire teine, aga uksest astus sisse õpetajanna, kelle kena tume kostüüm sai krae kõrvale selle märja kriidilataka. Ja mina sain märkuse päevikusse ja eesti keelde kahe!! Selle kahe seletamisega läks lihtsalt – isa kostis, et mis on korrarikkumisel eesti keelega pistmist?

Kevadine päike paistab aknast sisse, pea uimane, kümnes koolitund käsil, ja ikka keemia. Vana katseklaasi piirituslambil hoides tutvume klaasi omadustega. Sulades hakkab nii kena sümmeetrilise tilga kujuga klaasipiisk allapoole vajuma, peast käib läbi mõte – milline ta lapikuna välja näeks – ja juba vajutan tilga kahe sõrme vahele. Sulaklaasi! Minu kohutava röögatuse peale kamandab Gamma mu kraanikausi kohale ja laual retordis seisnud kaaliumpermanganaadilahus muudab küll sõrmed pruuniks, kuid valu kaob nõiaväel (hiljem selgub, et koos sõrmejälgedega). Ja sellest ajast on mul köögis lillaterad alati käeulatuses olnud. Ei ole kusagilt mujalt selle nipi kohta lugenud, aga mind on alati aidanud.

Teine asi, mis mind siiani saatnud – karm kord keemialaboris – ühtki kemikaali ei tohi pudelist valada üle sildi!  Refleks – ükskõik millise pudeli kätte võtan, silt on alati peo sees.

Õpilaseks olemise juures meeldis mulle koolivorm, meeldib tegelikult siiani. Kord ei olnud ülikarm, võis ikka teha mööndusi materjalides ja tegumoes, kui olid iseõmmeldud riided. Hiljem tulid need kindlad, kõrgelt poolt kinnitatud ja disainitud, masstoodangus vormid, kõigil ühesugused, ainult erinevat numbrit said valida. Põhikooli lõpetamisel osteti meil tüdrukutele ühesugune kangas ja igaüks tegi endale sobiva lõikega kleidi. Keskkooli lõpetamisel olid kangad erinevad, aga valge värv oli kokku lepitud.

Koolimajas olemisel oli meie ajal hea asi, mis hiljem ära kadus, see, et oli igal klassil oma klassiruum. Olid küll ainekabinetid – bioloogia, keemia, füüsika, lauluklass ja võimla – aga ülejäänud tundideks oli igal oma klass ja selles oma pink, asjad võisid sahtlis olla ja ei pidanud kogu kotiga mööda maja kolama, nagu hiljem kord oli. Praegu ei teagi, kuidas on. Ilmselt kolmandat moodi. Vahetunniks aeti muidugi kõik klassist välja koridori jalutama, õpetaja üldjuhul seisis seni klassi ees, kui kõik olid väljas, nii et korrapidajaga  madistama hakata polnud võimalust. Korrapidajad puhastasid tahvli, tegid aknad lahti. Vot potililli ei olnud klassides-koridorides üldse, midagi rohelist ja elusat kasvas ainult bioloogia kabinetis. Seal olid väikeses terraariumis kaks aksolotlit, kahepaiksed, pooleldi vees, pidid elama saja aastaseks, tea, kas on alles veel?

Spetsiaalsed klappide ja jalatugedega koolipingid olid vanas koolimajas, osa madalamad ja suurematele kõrgemad. Uues koolimajas olid meil juba lauad. Garderoobid olid all poolkeldrikorrusel läbipaistvad (ilmselt võrktraadist) vaheseintega boksid, igale klassile üks, milles kahel pool pikad puidust read  nagidega ja all jalanõude kastid. Ei oska öelda, kas igal aastal, aga mingil ajal oli seal all ikka mingi koolitädi, kes hoidis garderoobi uksed lukus tundide ajal, aga kui juba mingitel klassidel tunnid lõppema hakkasid, olid uksed lahti. Sai käia ka teiste klasside garderoobis. Meeldiv variant oli, kui leidsid riidesse pannes kas kingast-saapast või kinda seest salakirja, kommi vm meeldivat. 

Kehvem variant, kui (kuna lae alt oli umbes pool meetrit ilma võrguta) poiste sussisõja ajal sattusid  väiksemad asjad ka naabrite juurde ja siis tuli käia neid sealt otsimas. Ei mäleta, et keegi oleks kaebamas käinud või midagi päris kadunuks jäänud, pigem ikka üle, sest trepist alla tulles otse ees oli leitud asjade kast, mis alati täis oli.

Kooliasjadest on, peale mõningate raamatute ja vihikute, alles kooli lõpumärk, see ilus hõbedase keti otsas, ainult kinnitusnõel on kadunud, see punase viisnurgaga tipus… mõned aastad tagasi oli alles veel pioneerikaelarätt, ajalooline mälestus, aga lastelastel oli koolis jupike punast siidi vaja, ja sinna ta läks.

Põhikooli ajal korraldati kevadel ikka mingeid ühepäevaseid ekskursioone, on kohti, millest teada, et kooli ajal käisime, aga konkreetselt ei mäleta. Sai käidud ka tehase klubi lastesektoriga ja mul jäi kindlasti ka käimata mitmel korral, olin krooniline põdeja. Keskkooli-aegsetest klassiekskursioonidest on meeles ühelt augusti lõpus ümber Eestimaa-reisilt ujumine Pärnus – ilm oli pilves, tuuline, külm, aga vesi nii soe! Ei oleks tahtnudki välja tulla, aga poisid „uputasid“ usinasti ja see merevesi oli nii vastik jõeveega võrreldes.  Kombeks oli ka keskkooli  lõpuekskursioon korraldada, meil oli see Lõuna-Eesti-Läti-Leedu paremad paigad. 

Aga meeldejäävamad reisid olid igal sügisel sovhooside-kolhooside põldudele, kartuleid võtma. Ilmselt korjasime vahel ka midagi muud, ähmaselt meenub. Lõbus oli. Tea, palju meist tegelikult abi oli, aga kui juba suuremad olime, eks pisku ikka.

Oma koolipäevale praegu mõeldes ei tea üldse, millal ja mida ma kodus tegin. Mäletan alati hommikul äraminekut, siis muusikakooli, ansamblit, kõiksugu etlemisproove, esinemisi, õhtuid tehase klubis. Ja siis jälle hommik, mil vennaraasuke käis viis korda ukse vahelt kella hõikamas, sest ema ootas sööma. Suvel oli peaaegu sama, ainult kooli asemel oli hommikul minek jõe äärde ujuma. Ja paadiga sõitma. Kui muidugi päike paistis. Vihmast aega ei mäleta üldse, nagu polekski sadanud!

Parim asi (peale muusikakooli), mille uue koolimajaga koos saime, oli parkettpõrandaga saal! Ja tantsukursused! Võistlustantsupaari Piia ja Aare Urbi treener Poolgas käis ja juhendas peotantsukursusi koolis,  käisin seal kuni kooli lõpetamiseni. Pidudel mängis oma kooli orkester, mis viga tantsida, kui tantsud selged. Kui tore oli esimeste hulgas põrandale saada ja vabalt valsi või tangoga selliseid  kaari keerutada, et hing kinni. Ja siis tulid kohvikklubid, saalis. Olid kohtumised huvitavate inimestega, viktoriinid. Ja maailmas toimus ju nii palju huvitavat – kuldsed kuuekümnendad!

Keskkooli ajal oli talvine parim asi veel liuväli, mis tehti suviste tenniseväljakute peale. Igaõhtune kohtumispaik, siis oli küll vaja kella vaadata, et mitte hiljapeale jääda, kella üheteistkümneks pidi koduuksest sees olema.

Vene koolist tean niipalju, et ta oli olemas. Ja kõik. Ma ei tea, kus nad õppisid, mingil ajal oli koolis ka teine vahetus, kas need olid vene klassid, ei tea. Koolis mingit kokkupuudet vene klassidega ei olnud. Aga muidugi mängisime kodus õues vene lastega, meie majas elas kolm venekeelset peret, kus olid lapsed. Kultuuride erinevusest saime pildi, mis vaadates suugi lahti jättis. Naabripere noorem poiss oli vast mõne aastane jõnglane, oli mingi püha tulekul ja mingi pidulik lasteüritusele minek ees emal pojaga.

Poeg oli uhkelt ja puhtalt madruseülikonda riietatud. Ukse ees tuli poisil mingi tahtmine, mida ema ei olnud nõus täitma, poiss viskas pikali tolmu sisse, trampis ja püherdas ja karjus muidugi korralikult. Aga ema  tegi asjale lühikese lõpu – võttis poisil kõrvast kinni (ühest!), tõstis ta maast üles ja lohistas tuppa tagasi! Selle peale jäigi meil suu lahti. Tegelikult ema armastas oma poisse, ja meie saime  venekeelsete lastega hästi läbi,  enamusega.

Ilmselt tänu neile ei mäleta ma, millal sain selgeks vene keele, tundus, nagu oleksin osanud kogu aeg. Tunnis vene keele õpetaja ohkas kord hinnet pannes peale minu ja ühe klassivenna vastamist: poisile ma paneksin viie, sest näen, kui palju ta tööd on teinud, aga tulemus on ainult kolme väärt, sulle paneksin kahe, sest näen, et sa üldse pole õppinud, aga tulemus on selline, et pean nelja panema. Ei teagi, millest see tingitud oli, aga ühiseid üritusi vene kooliga minu teada meil ei olnud. Ja konflikte rahvuse pinnal ka ei mäleta, kuigi ei usu küll praegu, et neid üldse ei olnud.

Koolireeglite peale ma ei mõelnudki, sest ei olnud tol ajal kombeks arvustada. Ja nõudmised olid ju loogilised. Mida seal nõuti – mütsid –sallid pidid olema, vahetusjalanõud. Nagunii olid ju. Külmaga kooli polnud vaja minna – mina ei läinud, viie km kauguselt lapsed olid alati kohal. Miilitsat ma Kehra vahel ei mäleta, aga õpetajad panid kirja hiljapeale jäänud õpilased – teatud kellast alates ei tohtinud õpilased väljas olla. Hiljaksjäämise eest sain ema-isa käest nagunii hullema koosa. Võib-olla oli mõni tobedus ka kusagil, aga mul ei tulnud lihtsalt tegemist sellisega. Suitsetada ja juua ka muidugi ei tohtinud – see ju ilmselge, miks. Kui natuke oma tervise peale mõeldaks, ei tehtaks seda ka praegu.

Hirme ei mäleta küll muid peale selle, kui  õppimata oli. Ei olnud ka seda südikust, et tunni alguses kohe püsti tõusta ja öelda, et täna on õppimata (üks klassivend vahel tegi nii – küll ma imetlesin teda). Alati oli lootus, et ehk ei jää vahele. Ja siis oligi hirm. Oleks ära öelnud, oleks mure kaelast ära. Kui vahele jäin, sain kahe niikuinii. Tobe tunne selline. Aga midagi muud küll ei olnud, ei mingit vaimset ega füüsilist vägivalda. Hüüdnimedki, kellel olid, olid lihtsalt nimedest tuletatud. Ei usu, et mina mingis erilises klassis käisin, lihtsalt elu oligi siis selline.

Päikesega päevadel suurte akende taga istudes tekkis ikka vahel hapnikupuudus, mille tagajärjel haigutasin kord ennastunustavalt, aga põhjalikult. Õpetaja klassi ees konstateeris: oh panid ometi suu kinni, arvasin et tahad mind alla neelata!

Kehra koolis käisin 1956.a. jõulust, kuni keskkooli lõpetamiseni 19.ndas lennus 1967.a.