Õpetaja lasketiirus (Liidia, 42)

Kooli ei tahaks praegu tagasi minna. Mingil määral olin ma kindlasti koolisolles õnnelik, kuid vaid sellepärast, sest sellise vanusega lapsed lihtsalt on õnnelikud. Neil pole selliseid probleeme nagu täiskasvanutel, neil on lõbus ja hea.

Kõige helgemad mälestused on kindlasti viimastest kooliaastatest, kui olime juba rohkem täiskasvanulikumad ja siis oli parem koolis olla. Kuid meenub ka esimene õpetaja ja väike koolimaja. Meenub päev, kui jooksin peaga vastu radiaatorit.

Õpetajad olid sellised, nagu nad olema pidid. Naisõpetajad kandsid alati seelikuid ja kleite, pükse ei kandnud kunagi. Õpetaja, kes oli lasketiirus, talle meeldisid eriti seelikutes tüdrukud.

Õpilastel olid koolivormid. Tüdrukud võisid valida endale ka püksid.

Tunnis istusid õpilased vaikselt pinkides, aga vahetundide ajal jooksid nad alati ringi.

Õpilastel olid alati meeles õpetajate sünnipäevad, poisid ostsid torti ja korraldati klassiõhtuid. Kingiti ka väikeseid kinke.

Koolimaja nägi välja tavaline. Garderoobide juures oli lasketiir. Õpikud saime koolist ja vihikud pidime ise ostma. Esimeses klassis pidime kirjutama harilikuga, edaspidi pidime kirjutama tindiga.

Koolis oli palju huviringe. Näiteks tüdrukud käisid tantsimas ja sellega seoses ka esinemas.

Suvevaheajal käisid õpilased klassiga kinos ja teatris.

Eesti ja vene koolil olid eraldi üritused. Vahepeal olid probleemid erinevate rahvuste vahel.

Koolis ei tohtinud lühikesi seelikuid kanda, ei tohtinud ennast meikida, pidi koolivormi kanda. Kord oli majas.

Kooliga seoses kartsin alati kontrolltöid ja eksameid.

Piinlik oli see kui unustasin selga panna seeliku ja pidin sukapükstega käima. Sellel ajal oli ka piinlik saada kahtesid.

Kooli ajal ei tulnud ette armumisi.
Kehra Keskkoolis õppisin ma aastatel 1977-1987.