Põllega pruun koolikleit (Helga, 60)

Kõige enne meenub mulle väike koolimaja , see oli väike ja ilus, see aeg polnud veel suurt koolimaja. Ma olin see aeg väga õnnelik. Kõige helgem ja toredam mälestus on 8.klassi ja 11. klassi lõpetamine, siis sai põhikool läbi kaheksandast klassist ja keskkooli üheteistkümnendast klassist. Me tegime ägedaid tempe õpetajatele näiteks üks kord, oli esimene tund muusika ja tulime kõik palju varem kooli. Klassiukse kõrval oli selline harja kapp , aga õpetajad ei teadnud, et sealt saab veel sisse ka minna nii, et jõuad klassiruumi. Poisid ronisid sealt ükshaaval läbi, lasid elektrikorgid läbi ja tulid kiiresti välja tagasi, me tegime nii päris mitu korda, mõelge esimene tund jääb ära. Õpetajad tükk aega mõtlesid, mis toimub, kutsuti elektrikud ja nad ütlesid, et meil on halvad pirnid. 

Õpetajate väljanägemine oli soliidne ja korralik. Õpetajate hüüdnimed olid: Duusja, Poja, Jon, Gemma. Koolis oli meil koolivorm pruun/sinine kleit, seal peal põll, müts ja sall. Tunnis olid õpilased vaiksed, tähelepanelikud ja sõnakuulelikud. 

Kõige paremmini sain ma läbi oma pinginaabriga, me olime koguaeg koos, suhtleme ka praegu. Klassiruumides ei olnud palju asju, olid ainult toolid, lauad, õpetajalaud, tahvel, kriit ja tahvlilapp. 

Koolis tegutses palju erinevaid ringe. Ma olin kõva sporditüdruk. Suvel istutasin ja rohisin kapsaid.

Piinlikud olid kõik lollused. Kooliajast meenud mulle erilise tähendusega see, kui oli viimane koolikell ja kõik oma õpilaspiletid katki rebisime, panime kohvi purki, purgi kinni. Panime kooli ette kasvama elupuu ja elupuu juurde matsime oma õpilaspiletid, ehk siis nagu õpilaspiletite matused, see oli eriline hetk. Kõigil oli siis see tõeline tunne, et kooli on seljataga. Seda tunnet ei saa kirjeldada.
Õppisin Kehra koolis 1959-1970