Kilekaaned ja vead parandada! (Maria, 66)

Väike koolimaja oli nii ilus ja hubane. Samuti oli väga tore kooliõu ja park, kus sai päevad läbi mängitud. Ma olin sellel ajal väga õnnelik. Mul oli muretu lapsepõlv. Kõige helgem mälestus sellest ajast on mul keskkooli lõpetamine ja lõpu aktus. Mulle meenub üks lugu koolipäevaga, see on siiani naljakas, oli kevad koristati kooliõuet, ka lapsed pidid seda tegema. Olime just oma klassiga välja minemas, kui kaks poissi võtsid mu sülle ja panid akna all olevale katusele, panid akna kinni ja jätsid minu sinna õpetaja pani klassiukse ka lukku ja läksid kõik minema. Ma siis mõtlesin, mida teha ei saa ju karjuda, olime ju siiski juba suured inimesed, see poleks loogiline. Nad jõudsid kõik õue, õpetaja oli esimene, kes mind seal nägi ja näitas ka teistele õpetajatele, et vaadake, kus tobu on roninud kooli väikesele katusele. Nad küsisid minult, mida ma seal teen, ma ei osanud midagi vastata, ei saa ju ära ka kituda, poistel tuleks pahandus, aga nad ei mõelnud seda ju halvaga. Niisiis ütlesin ,et niisma tulin katusele, et mitte koristada. Õpetajad hakkasid naerma ja saatsid poisid mind ära aitama.

Minu lemmik õpetaja oli minu klassijuhataja Aino Kukk, ta oli daam, ta oli ilus ja ma kiidan teda elulõpuni.

Muidugi me panime ka hüüdnimesid: Gemma, Poja, Vinku, Kulp, Jon, Krentsu, Aia vaim.

Õpetajatel olid ka imelikud kiiksud. Näiteks üks õpetaja kirjutas igapäev meie päevikusse punase pastakada "kilekaaned ja vead parandada", ta kirjutas seda igapäev kõigi meie päevikud olid seda täis, muud põhimõtteliselt polnud.

Koolis kandsime koolivormi. Koolimajas oli kord, õpetajaid teietati ja austati. Ka õpetajad teietasid keskkooli õpilasi.

Koolis oli väga palju igasuguseid ringe ja trenne. Suvevaheaegadel käisid õpilased tööl.

Venelastega me ei kakelnud, kuna meil olid tunnid jms erinevatel aegadel, meie käisime hommilul, venelased õhtul. Muidugi kui mingi venelane eestlaste peole sattus, sai ikka korralikult peksa, nii et järgmine kord enam ei tulnud ja samamoodi oli ka eestlastega kui nad venelaste peole sattusid. Koolis pandi erilist tähelepanu sellele, et sul peavad olema vahetusjalanõud ja koolivormimüts – see oli minu jaoks väga totter.

Kooli vastu mul otsest hirmu ei olnud, küll aga siis kui õppimata oli.Ja mis kooliaeg see on kui pole armumisi, muidugi oli, ega me siis puust ei olnud. Mina armusin ühte endast mõned aastad vanemasse poissi.

Õppisin Kehra koolis 1954-1964.