Esimesse klassi minekust mäletan ma seda, et see oli üks ärevamaid hetki minu elus. Olin seitsme-aastane, kui astusin koolimaja uksest sisse. Kõik oli nii võõras ja hirmutav. Seljas oli lilla karvase karuga ranits. Päev oli väga pidulik. Mäletan hästi veel oma esimest aktust, kui üks mustas kleidis
abiturient mind saatis. Aktusel saime oma esimesed aabitsad, mis olid kollastes kohvrites. Meie klass oli esimesel korrusel. Meie esimene klassijuhataja oli Epp Raudkivi.
Klass on meil väike – 14 õpilast. 4 poissi ja 10 tüdrukut. Meie klassijuhatajaks on nüüd Rain Rannaääre. Saame üksteisega päris hästi läbi, kuid meie käitumine annab soovida. Õpetajatel on klassis keeruline korda hoida. Loodan siiski , et suudame jätta õpetajatele hea mulje. :)
Õpetajad on meil mega toredad. Mul ei lähe kunagi meelest ühe õpetaja tabavalt öeldud laused. Nt: „mõnel on eriti avar dekoltee, aga endal on ees kaks kirsikivi“ ja „võta need tampoonid kõrvast ära!!“
Koolis on mul on juhtunud ka piinlikke olukordi. See juhtus vist kuuendas klassis. Ühes inimeseõpetuse tunnis pidime 45-minutit koos Keitliniga laua all istuma ja nätsu ära kraapima. Meie peale oldi kaevatud, et närime tunni ajal nätsu. See oli aga keelatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar