Kus on mu poja? (Maire, 51)

Olin õnnelik ja nautisin koolis käimist. Tähtsamateks üritusteks pean 1. septembrit ja 7-ndasse klassi tagasitulekut.

Kooli keskkond oli tavaline aga sõbralik ja armas. Õpetajad olid toredad. Paljudele õpetajatele oli pandud hüüdnimed nt: õp. Malberg – Poja ; õp. Smith- Makaron. Malbergi hüüdnimi oli tulnud selle järgi, et ühel päeval tuli ta isa kooli oma poega külastama. Oli astunud õpetajatetuppa ja küsinud: "Kus on mu poja?" Ja seda kuulsid paljud õpilased ja hakkasidki kutsuma teda Pojaks.
Kui õpetaja Dagmar Vannastu mõne õpilase peale vihastas, siis peksis vastu mööblit kaardikeppe puruks. Seoses õp. Malbergi hüüdnimega tuli ette ka üks tobe ja piinlik olukord. Kui ma tagasi Kehra kooli tulin, siis ma ei teadnud, et õpetaja Poja õige nimi on Malberg (kõik hüüdsid teda ju Pojaks). Pahaaimamatult pöördusin viisakalt õpetaja poole: „õpetaja Poja“. Teistel oli muidugi nalja, kui palju aga mind saadeti direktori juurde. Kui ma siis loo ära rääkisin, ei suutnud direktor ka naeru pidada.

Hilisemas elus on erilise tähendusega olnud ka õpetajad Asta Vinkman, Maimu Tammaru ja Arno Vinni. Meelde on hästi jäänud õpetaja Ellarti ütlus „Te olete lollid, kui lauajalad!„

Mõned teatud tunnid olid sellised, kus õpetajat ei kuulatud, aga oli ka õpetajaid, kelle tunnid olid väga huvitavad ja siis kuulati hoolega ja õpiti ka. Vahetundides jalutasime koridoris ringiratast (keegi ei tohtinud seista). Kohustuslik oli ka koolivorm.

Koolis oli palju erinevaid huviringe- rahvatants, käsipall,muusikakool,ansambel,koorilaul ja sõnakunstiring.

Ühiseid üritusi ja käimisi oli päris palju. Üks ägedamaid reise oli 8-nda klassi lõpureis Riiga.

Tore oli ka 2 päevane jalgrattamatk Lahemaale.

Koolis tuli ette pidevalt ka armumisi. Vaadatud sai ikka endast vanemaid poisse aga elukaaslaseks sai lõpuks ikkagi 2 aastat noorem koolivend.

Olen Kehra koolis õppinud aastatel 1969-1971 ja 1976-1980.
See oli ilus aeg!!