pühapäev, 31. märts 2013

Epp Raudkivi (Liisa,14)



                                                
Kui mõtlen kooli peale, tuleb kohe esimese asjana meelde kindlasti väike koolimaja. Sealt olen saanud oma esimesed koolimälestused. Seal tutvusime oma klassikaaslaste ja esimese õpetajaga. Esimene koolipäev ongi minu jaoks kõige helgem mälestus.

Kooliajal pole ma alati õnnelik olnud, aga enamus ajast küll. Õpetajad ei ole nii karmid, nagu vanasti ja õpilased on ka teistsugused. Õpilased ei ole nii korralikud ja suhtuvad kooli vabamalt. Õpilased ei suhtu õpetajatesse ka väga lugupidavalt. Praegusel ajal kannavad õpetajad enam-vähem seda, mida ise tahavad. Õpilastel pole ka koolivorme. Õpetajatel on palju hüüdnimesid.
Kõige erilisema tähendusega õpetaja on minu jaoks olnud meie esimene klassijuhataja Epp Raudkivi. Temaga koos saigi meie koolitee alguse ja ta õpetas meid neli aastat.
Praegusel ajal riietuvad õpilased nii, kuidas tahavad. Mingit kindlat vormi ega midagi pole. Vahetunnis ei pea ringi jalutama, võib teha, mida tahad, aga seda normaalsuse piires. Tunnis räägitakse rohkem juttu, kui kuulatakse õpetaja juttu. Kõik oleneb tunnist ja õpetajast.
Seoses meie klassi ühiste ettevõtmistega tuleb kohe esimese asjana meelde meie neljanda klassi lõpureis Saaremaale. Seal me käisime ekskursioonidel, ööbisime hotellis ja lõbutsesime.
Tänapäeval on meie koolis eestlastel ja venelastel ühisüritused. Mõned eestlased saavad venelastega läbi ja konflikte pole tekkinud, hoitakse pigem omaette ega minda norima. Kooliga seoses pole mul ühtegi hirmu.
Kooliajal olen korduvalt armunud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar