Kui mõtlen kooli peale, tuleb kohe esimese asjana meelde
kindlasti väike koolimaja. Sealt olen saanud oma esimesed koolimälestused. Seal
tutvusime oma klassikaaslaste ja esimese õpetajaga. Esimene koolipäev ongi minu
jaoks kõige helgem mälestus.
Kooliajal pole ma alati õnnelik olnud, aga enamus ajast
küll. Õpetajad ei ole nii karmid, nagu vanasti ja õpilased on ka teistsugused.
Õpilased ei ole nii korralikud ja suhtuvad kooli vabamalt. Õpilased ei suhtu
õpetajatesse ka väga lugupidavalt. Praegusel ajal kannavad õpetajad enam-vähem
seda, mida ise tahavad. Õpilastel pole ka koolivorme. Õpetajatel on palju
hüüdnimesid.
Kõige erilisema tähendusega õpetaja on minu jaoks olnud meie
esimene klassijuhataja Epp Raudkivi. Temaga koos saigi meie koolitee alguse ja ta õpetas meid neli
aastat.
Praegusel ajal riietuvad õpilased nii, kuidas tahavad. Mingit
kindlat vormi ega midagi pole. Vahetunnis ei pea ringi jalutama, võib teha, mida
tahad, aga seda normaalsuse piires. Tunnis räägitakse rohkem juttu, kui
kuulatakse õpetaja juttu. Kõik oleneb tunnist ja õpetajast.
Seoses meie klassi ühiste ettevõtmistega tuleb kohe esimese
asjana meelde meie neljanda klassi lõpureis Saaremaale. Seal me käisime ekskursioonidel,
ööbisime hotellis ja lõbutsesime.
Tänapäeval on meie koolis eestlastel ja venelastel
ühisüritused. Mõned eestlased saavad venelastega läbi ja konflikte pole
tekkinud, hoitakse pigem omaette ega minda norima. Kooliga seoses pole mul
ühtegi hirmu.
Kooliajal olen korduvalt armunud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar