Pikad seelikud ja pintsakud (Silvia, 54)

Esimese asjana tuleb mulle kohe meelde esimene koolipäev, kusjuures, see on ka kõige helgem mälestus. Ma olin sellel ajal päris õnnelik, sest koolis oli väga huvitav ja mul läks koolis hästi.

Koolis oli palju erinevaid õpetajaid. Sellel ajal polnud väga palju selga panna. Väga paljud asjad pidi ise käsitsi õmblema. Naisõpetajatel olid seljas pikemad seelikud ja meesõpetajatel tavaliselt pintsakud.

Õpetajate suhtumine olenes kõik ka meie suhtumisest. Eks neil kõigil olid omad väikesed kiiksud. Füüsika õpetaja oli väga energiline ja rääkides vehkis pidevalt kätega. Hüüdnimesid otseselt ei tulegi meelde kohe.

Kindlasti on hilisemas elus mulle erilise tähendusega kõik õpetajad. Ma olen kõigilt õpetajatel tarkusi saanud ja need on mind elus palju edasi aidanud.

Õpilased pidid olema riietatud ühtemoodi. Õpilased olid kuulekad nii tundides kui ka vahetundides.

Kaasõpilastest on mulle enim meelde jäänud Mart. Ta tuli alati heade vempude peale.

Koolimaja nägi sellel ajal välja uus ja ilus. Kooliõpikud saime koolist, aga muud õppevahendid pidime me endale ise ostma.

Suvevaheajal oli väga populaarne käia maal vanaema/isa või sugulaste juures ja seal aega veeta.

Kõige erilisem sündmus kooli ajast on olnud siiski neljanda klassi lõpetamine. Siis olid kokku tulnud õpilaste vanemad ja oli väga lõbus.

Eesti ja Vene koolil olid ka ühisüritused. Läbisaamine erinevate rahvuste ajal oli hea, kuigi vahepeal tekkis ka konflikte.

Ainuke kartus kooliga seoses oli matemaatika õpetajaga. Matemaatika õpetaja oskas väga hästi õpetada, kuid ta suutis muutuda kurjaks.

Ainuke piinlik asi, mis juhtus, oli see, kui suutsin sööklas enda seeliku peale piima ajada.

Muidugi oli koolis ka armumisi. Mina olin armunud endast üks aasta vanemasse poissi. See oli lühiajaline armumine.
Kehra Keskkoolis õppisin 1965- 1976.