Eluarmastus koolipingist (Aleksandra, 34)

Esimene asi, mis tuleb mulle meelde, kui mõtlen koolist, on see, kuidas ma nii väga tahtsin kooli lõpetada. Mulle tundus, et ma ei lõpeta iial kooli ära ja jään terveks eluks sinna. Minu klass oli väga suur. Klassis oli 35 õpilast.

Olin pioneer ja sammuti ka pioneer vanem. Käisin noortemas klassides tegemas viktoriine, juhandasin meisterdamist ja korraldasin matku.

Õpetajad meeldisid mulle väga. Me olime õpetajatega nagu sõbrad, me käisime palju matkamas, muuseumites, teatrites jne. Kõikidel õpetajatel oli enam vähem samasugune riietus. Mäletan hästi, et ühel õpetajal oli samasugune pluus nagu minulgi. Mäletan, et ühele õpetajale ei meeldinud suitsu hais ja kui ta kohtas kedagi, kes suitsetab, ütles ta: "Tooge mulle ruttu pudel piima." Keemia õpetajale andsime hüüdnimeks "himoosa". Minu klassijuhatajal oli üks väike märkmik, kuhu ta pani alati naljakaid juhtumeid kirja ja iga klassijuhataja tunnis me palusime, et ta loeks neid ette.
Õpilastel oli keelatud kanda väljakutsuvaid riietusi. Ma õppisin ka niisugusel ajal, kui koolis oli koolivorm. Koolivormiks oli ruuduline seelik ja vest. Oli aeg, kui vahetunnis pidi koridorides käima ringirattast, oli ka aeg, mil me saime käia koridorides vabalt ringi. Mäletan aega, mil terve kooli peal käis iga õpilane veepudeliga, kus korgi sees oli tehtud auk ja me pritsisime üksteist. Kool oli igalt poolt märg ja riided kõigil märjad. Mulle on jäänud väga meelde üks poiss 1. klassist. Ta väga hoolitses minu eest. Kord oli mul jalg katki ja mu ema tõi mulle kooli süüa. Väike poiss Filipp jäi koos minuga klassi istuma, et mul poleks igav.

Koolis toimus erinevaid ringe. Mina käisin inglise keeles ja tantsimas. Koolis toimus iga reedel disko. Klassiga käisime palju reisimas. Käisime Peterbugis, Saaremal ja niisama Eesti peal. Suvevaheajal pidime klassiga korjama erinevaid ravimtaimi, mida kodus kuivatasime ja viisime apteeki. Kehras oli üks väga huvitav töölaager Sipelgas. Selles laagris töötasime lõunani, käisime tegemas aiatöid jne. Samuti pidime suviti lugema kohustuslikku teabeteksti.

Minu ajal eestlased ja venelased ei suhelnud hästi. Sellepärast polegi mul eesti keel nii hästi selge.

Koolis kartsin ma kõige rohkem saada halbu hindeid, minu jaoks oli see kõige jubedam asi, mis võis koolis juhtida. Üks lugu, millepärast mul on häbi, oli juhtunud väikses koolimajas. Kord ma väga tahtsin wc-sse, aga kartsin tõsta kätt ja paluda. Ma ei kannatanud välja ja pissisin püksi. Kui tund oli lõppenud oli pingi all minu pissiloik.

Oma praeguse mehega sain ma tuttavaks 10.klassis. Ja praegu on möödunud nii palju aastaid, aga me ikka elame õnnelikult.

Kehra Keskkoolis õppisin aastatel 1985-1996.

Siit algas mu elus üks uus ja oluline peatükk - tulevikku... (Janne, 14)

Kui mõtlen oma tavapärasele koolipäevale, siis esimesena tuleb mulle meelde kisa ja kära. Kuid sellest hoolimata mulle meeldib koolis olla. Õpin praegu 8.klassis ja ma olen õnnelik. Mul on siin palju sõpru. Me saame oma klassiga hästi läbi. Meil on palju ühist ja ka seda, mis ei ole ühine. Kui meil tuleb milleski kokkuleppele jõuda, siis see ei õnnestu meil mitte kunagi.

Ma ei oskagi kohe mingit helget mälestust esile tuua, kuna koolitee on praegu veel peaaegu alguses. Aga üks helgemaid hetki oli kindlasti see, kui ma läksin esimesse klassi. Sel hetkel oli mul see "jee ma olen ka nüüd suur" tunne. Esimene koolipäev oli ilus, uus ja huvitav. Me saime siis endale aabitsad ja tutvusime oma klassiga. Klassijuhataja oli meil Epp Raudkivi. Ta oli väga hea õpetaja ja meeldis tervele meie klassile.

Meie klassi käitumine õppetunnis annab ikka soovida. Vahetundides on see kuidas kunagi.

Õpilaste riietumisstiil ja väljanägemine on äärest ääreni. Kõigil on oma maitse. Meie klassis on kõige vähem ühine stiil. 

Suvevaheaegadel oleme koos oma sõpradega, teeme lollusi, käime reisidel ja rannas – tegevustest puudust ei tule.

Jänesed Saaremaal (Katrin, 14)

Ma läksin kooli 2005 aastal ja õpin praegu 8.b klassis. Meie kooli õpilased on väga erinevad. On neid, kes on anime-hullud, on nohikuid, on muusika fänne ja on ka tavalisi õpilasi. Koolivormi meil õnneks ei ole, nii et igaüks käib nii, nagu tahab. Mõned käivad miniseelikutes, mõned aga suure dekolteega. Vahetunnis teeb igaüks seda, mida tahab. Väiksemad jooksevad koridorides ringi, suuremad aga seisavad seinte juures ja ajavad niisama juttu.

Meie koolis leidub igasuguseid õpetajaid. Nende riietumisstiil on enamvähem samasugune. Ma tean paari õpetajat, kellel on kiikse, kuid neid on vähe. Nt: üks õpetaja ütleb väga tihti meile "haiged jänesed". Teine õpetaja ütleb aga sõnad pluss ja miinus vene keeles, ja see kõlab päris naljakalt. On ka õpetaja, kes trambib vastu põrandat, kui klassis pole vaikust. Oma õpetajatele oleme andnud ka hüüdnimesid. Nt: Rudolf, Rotu. 

Tuleb meelde üks lugu, mis on seotud ühe õpetajaga. Meie klassist kaks tüdrukut panid õpetaja toolile nööpnõelu. Aga õnneks õpetaja sinna ei istunud. See oli päris naljakas juhtum. Kui mõtlen oma klassile, siis meenub, kuidas neljandas klassis käisime klassiga Saaremal. Seal oli päris äge. Oli suvi. Me ööbisime hotellis, mis asus mere ääres. Seal me grillisime, käisime muuseumis ja ujulas.

Epp Raudkivi (Liisa,14)

                                                

Kui mõtlen kooli peale, tuleb kohe esimese asjana meelde kindlasti väike koolimaja. Sealt olen saanud oma esimesed koolimälestused. Seal tutvusime oma klassikaaslaste ja esimese õpetajaga. Esimene koolipäev ongi minu jaoks kõige helgem mälestus.

Kooliajal pole ma alati õnnelik olnud, aga enamus ajast küll. Õpetajad ei ole nii karmid, nagu vanasti ja õpilased on ka teistsugused. Õpilased ei ole nii korralikud ja suhtuvad kooli vabamalt. Õpilased ei suhtu õpetajatesse ka väga lugupidavalt. Praegusel ajal kannavad õpetajad enam-vähem seda, mida ise tahavad. Õpilastel pole ka koolivorme. Õpetajatel on palju hüüdnimesid.

Kõige erilisema tähendusega õpetaja on minu jaoks olnud meie esimene klassijuhataja Epp Raudkivi. Temaga koos saigi meie koolitee alguse ja ta õpetas meid neli aastat.

Praegusel ajal riietuvad õpilased nii, kuidas tahavad. Mingit kindlat vormi ega midagi pole. Vahetunnis ei pea ringi jalutama, võib teha, mida tahad, aga seda normaalsuse piires. Tunnis räägitakse rohkem juttu, kui kuulatakse õpetaja juttu. Kõik oleneb tunnist ja õpetajast.

Seoses meie klassi ühiste ettevõtmistega tuleb kohe esimese asjana meelde meie neljanda klassi lõpureis Saaremaale. Seal me käisime ekskursioonidel, ööbisime hotellis ja lõbutsesime.

Tänapäeval on meie koolis eestlastel ja venelastel ühisüritused. Mõned eestlased saavad venelastega läbi ja konflikte pole tekkinud, hoitakse pigem omaette ega minda norima. Kooliga seoses pole mul ühtegi hirmu.

Kooliajal olen korduvalt armunud.

Kollastes kohvrites aabitsad (Meelike, 14)

Esimesse klassi minekust mäletan ma seda, et see oli üks ärevamaid hetki minu elus. Olin seitsme-aastane, kui astusin koolimaja uksest sisse. Kõik oli nii võõras ja hirmutav. Seljas oli lilla karvase karuga ranits. Päev oli väga pidulik. Mäletan hästi veel oma esimest aktust, kui üks mustas kleidis

abiturient mind saatis. Aktusel saime oma esimesed aabitsad, mis olid kollastes kohvrites. Meie klass oli esimesel korrusel. Meie esimene klassijuhataja oli Epp Raudkivi. 

Klass on meil väike – 14 õpilast. 4 poissi ja 10 tüdrukut. Meie klassijuhatajaks on nüüd Rain Rannaääre. Saame üksteisega päris hästi läbi, kuid meie käitumine annab soovida. Õpetajatel on klassis keeruline korda hoida. Loodan siiski , et suudame jätta õpetajatele hea mulje. :)

Õpetajad on meil mega toredad. Mul ei lähe kunagi meelest ühe õpetaja tabavalt öeldud laused. Nt: „mõnel on eriti avar dekoltee, aga endal on ees kaks kirsikivi“ ja „võta need tampoonid kõrvast ära!!“

Koolis on mul on juhtunud ka piinlikke olukordi. See juhtus vist kuuendas klassis. Ühes inimeseõpetuse tunnis pidime 45-minutit koos Keitliniga laua all istuma ja nätsu ära kraapima. Meie peale oldi kaevatud, et närime tunni ajal nätsu. See oli aga keelatud.

Puhtusekontroll ja püssi laskmine (Maimu, 55)

Kui mina koolis käisin, oli väga karm kord ja meil oli ka päris karm klassijuhataja.

Esimese asjana tuleb mulle meelde kaheksanda klassi lõpetamine. Peale lõpetamist läksime terve klassiga jõe juurde ja tegime palju pilte, naeru ja lõbu oli palju. Sellel ajal olin ma õnnelik!

Kõige helgem mälestus sellest ajast on see, kui garderoobi riideid pannes läks nagi katki ja kui õpetajale sellest teatasin ütles ta selle peale ainult seda, et otsiksin ise töömehed üles, kes annaksid mulle haamri ja naelad. See oli minu jaoks ka veidi piinlik.

Koolipäevad olid meil üpriski tavalised. Kooli all korrusel toimus püssi laskmine.

Õpetajatest peeti sellel ajal väga lugu. Õpilased suhtusid õpetajatesse lugupidavalt. Tavaliselt kandsid õpilased lillasid või pruune pintsakuid ja naisõpetajad kandsid seelikuid. Õpilased pidid kandma sinist värvi riideid. Õpetajate hüüdnimed : Pläura, Kolp, Duusja. Juhtus olema ka selliseid õpetajaid, kes olid hästi uimased.

Minu jaoks on olnud kõige erilisema tähendusega inglise keele õpetaja Lahtmets. Ta oli väga hea õpetaja ja ma austan teda siiamaani. Õpetajate rangus oli väga hea, sest kui järele mõelda, on see mind tugevamaks teinud.

Algklassides tehti õpilastele ka puhtuse kontroll, sinna alla käisid küünte aluste kontrollimine, kõrvade kontrollimine ja ka täikontroll.

Tunni ajal olid õpilased korralikud ja kord oli siis hea. Vahetundide ajal ei tohtinud keegi klassis olla, nii me jalutasimegi terve vahetunni aja koridoris edasi-tagasi.

Kaasõpilaseks, kes on mulle eriliselt meelde jäänud, on Reet. Ta teadis juba varakult , et ta tahab saada inglise keele õpetajaks. Nüüdseks on saanud Reedast inglise keele tõlk.

Koolimaja oli sellel ajal ilus, uus ja puhas. Klassiruume pidime koristama ise. Õpikud saime me koolist, aga vihikud pidime me ise endale muretsema.

Sellel ajal oli kord nii karm, et reise meil ei toimunudki.

Koolis oli üsna palju huviringe, nt. võimlemine, iluvõimlemine, rahvastepall, võrkpall, teivashüpe, kaugushüpe jne.

Suvevaheajal mindi alati maale sugulaste juurde. Igal laupäeval toimusid diskod. Raasikul ja Arukülas olid popimad peod, aga meie ei võinud seal käia. Nii me pidimegi seal salaja käima. Rongijaamas käidi ka kontrollimas, kas keegi tuleb rongi peale või mitte.

Koolis olid venelastel ja eestlastel kaklused. Pidude ajal tekkisid erinevate rahvuste vahel suuremad konfliktid. Pidudele venelasi väga ei tahetud ja need, kes valele peole ära eksisid, said korralikult peksa. Ühel peol tuli mängu isegi nuga.

Kõige jaburam reegel oli see, et kõik õpilased pidid ühesugustes riietes käima ja ühesugused olema. Kord oli nii karm, et vahepeal ma ei tahtnud enam kooli minna.
Kooli ajal tuli ette ka armumisi. Armusin poissi kes meeldis paljudele tüdrukutele ja ta oli neli aastat vanem. Käisime selle poisiga peale kooli ka jalutamas.

Kehra Keskkoolis õppisin aastatel 1964-1975.

Pikad seelikud ja pintsakud (Silvia, 54)

Esimese asjana tuleb mulle kohe meelde esimene koolipäev, kusjuures, see on ka kõige helgem mälestus. Ma olin sellel ajal päris õnnelik, sest koolis oli väga huvitav ja mul läks koolis hästi.

Koolis oli palju erinevaid õpetajaid. Sellel ajal polnud väga palju selga panna. Väga paljud asjad pidi ise käsitsi õmblema. Naisõpetajatel olid seljas pikemad seelikud ja meesõpetajatel tavaliselt pintsakud.

Õpetajate suhtumine olenes kõik ka meie suhtumisest. Eks neil kõigil olid omad väikesed kiiksud. Füüsika õpetaja oli väga energiline ja rääkides vehkis pidevalt kätega. Hüüdnimesid otseselt ei tulegi meelde kohe.

Kindlasti on hilisemas elus mulle erilise tähendusega kõik õpetajad. Ma olen kõigilt õpetajatel tarkusi saanud ja need on mind elus palju edasi aidanud.

Õpilased pidid olema riietatud ühtemoodi. Õpilased olid kuulekad nii tundides kui ka vahetundides.

Kaasõpilastest on mulle enim meelde jäänud Mart. Ta tuli alati heade vempude peale.

Koolimaja nägi sellel ajal välja uus ja ilus. Kooliõpikud saime koolist, aga muud õppevahendid pidime me endale ise ostma.

Suvevaheajal oli väga populaarne käia maal vanaema/isa või sugulaste juures ja seal aega veeta.

Kõige erilisem sündmus kooli ajast on olnud siiski neljanda klassi lõpetamine. Siis olid kokku tulnud õpilaste vanemad ja oli väga lõbus.

Eesti ja Vene koolil olid ka ühisüritused. Läbisaamine erinevate rahvuste ajal oli hea, kuigi vahepeal tekkis ka konflikte.

Ainuke kartus kooliga seoses oli matemaatika õpetajaga. Matemaatika õpetaja oskas väga hästi õpetada, kuid ta suutis muutuda kurjaks.

Ainuke piinlik asi, mis juhtus, oli see, kui suutsin sööklas enda seeliku peale piima ajada.

Muidugi oli koolis ka armumisi. Mina olin armunud endast üks aasta vanemasse poissi. See oli lühiajaline armumine.
Kehra Keskkoolis õppisin 1965- 1976.

Õpetaja lasketiirus (Liidia, 42)

Kooli ei tahaks praegu tagasi minna. Mingil määral olin ma kindlasti koolisolles õnnelik, kuid vaid sellepärast, sest sellise vanusega lapsed lihtsalt on õnnelikud. Neil pole selliseid probleeme nagu täiskasvanutel, neil on lõbus ja hea.

Kõige helgemad mälestused on kindlasti viimastest kooliaastatest, kui olime juba rohkem täiskasvanulikumad ja siis oli parem koolis olla. Kuid meenub ka esimene õpetaja ja väike koolimaja. Meenub päev, kui jooksin peaga vastu radiaatorit.

Õpetajad olid sellised, nagu nad olema pidid. Naisõpetajad kandsid alati seelikuid ja kleite, pükse ei kandnud kunagi. Õpetaja, kes oli lasketiirus, talle meeldisid eriti seelikutes tüdrukud.

Õpilastel olid koolivormid. Tüdrukud võisid valida endale ka püksid.

Tunnis istusid õpilased vaikselt pinkides, aga vahetundide ajal jooksid nad alati ringi.

Õpilastel olid alati meeles õpetajate sünnipäevad, poisid ostsid torti ja korraldati klassiõhtuid. Kingiti ka väikeseid kinke.

Koolimaja nägi välja tavaline. Garderoobide juures oli lasketiir. Õpikud saime koolist ja vihikud pidime ise ostma. Esimeses klassis pidime kirjutama harilikuga, edaspidi pidime kirjutama tindiga.

Koolis oli palju huviringe. Näiteks tüdrukud käisid tantsimas ja sellega seoses ka esinemas.

Suvevaheajal käisid õpilased klassiga kinos ja teatris.

Eesti ja vene koolil olid eraldi üritused. Vahepeal olid probleemid erinevate rahvuste vahel.

Koolis ei tohtinud lühikesi seelikuid kanda, ei tohtinud ennast meikida, pidi koolivormi kanda. Kord oli majas.

Kooliga seoses kartsin alati kontrolltöid ja eksameid.

Piinlik oli see kui unustasin selga panna seeliku ja pidin sukapükstega käima. Sellel ajal oli ka piinlik saada kahtesid.

Kooli ajal ei tulnud ette armumisi.
Kehra Keskkoolis õppisin ma aastatel 1977-1987.

Lenin (Robi, 41)

Kõige helgem mälestus oli 9.mail, siis kui viisime Vennaskalmistule lilli.

Koolijuht oli diktaator. Õpetajad olid väiksed diktaatorid. Õpetajate väljanägemine oli jube. Suhtlemisstiil oli veel jubedam. Kõikidel õpetajatel olid kiiksud.
Esimese asjana tuleb meelde kohe koolivorm. Koolireeglites oli kirjas, et pidi kandma koolivormi.

Sellel ajal olin ma õnnelik, sest kõik nõukogude lapsed olid õnnelikud. 
Meid juhtisid suured juhid ja meil olid suured maailmavaated.

Kõige helgem mälestus oli Lenini sünnipäeva tähistamine igal aastal.

Mitte ükski õpetaja pole olnud erilise tähendusega hilisemas elus.

Kõige rohkem on mulle meelde jäänud Lenini ütlus : "Õppida,õppida,õppida!"

Õpilaste väljanägemine oli kohutav. Kõik pidid käima koolivormides.

Tunni ajal olid õpilased vaiksed, aga vahetunnis pidid mööda koridori jalutama.

Üks pioneer jäi mulle eriliselt meelde, sest tal oli ilus kaelarätt.

Suvevaheajal lugesid õpilased Lenini teoseid ja käisid maal puhkamas.

Kõige erilisem sündmus kooli ajast oli see kui mind pioneeriks võeti.

Ainukesteks eesti ja vene ühisüritusteks olid massikaklused.

Ainuke kartus oli see, et mind ei võeta komsomoli.

Ainuke piinlik asi oli see, kui unustasin pioneeri kaelaräti koju.

Kooli ajal tuli ette ka armumisi. 
Kehra Gümnaasiumis õppisin 1978-1986.

Minu pinginaaber Tiina (Galina, 45)

Kui mõtlen selle aja peal, millal käisin Kehra koolis, tuleb mulle kohe meelde väike koolimaja ja selle ees olev väike maalapp, kus me kasvatasime taimi. Sellel ajal olin ma õnnelik, sest siis olid tegelikult head ajad ja palju häid mälestusi on selle ajast.

Kõige helgem mälestus on kindlasti esimesse klassi minek ja kooli lõpetamine muidugi.

Räägitakse pidevalt, et õpetajad olid sellel ajal üpriski karmid, kuigi tegelikkuses olid paljud õpetajad ka toredad ja oskasid õpilastega hästi läbi saada. Tavaliselt kandsid naisõpetajad pikemaid seelikuid või kleite. Meesõpetajad kandsid pintsakuid. Hüüdnimesid ei olnud, sest kõik õpilased suhtusid õpetajatesse austusega.

Kahjuks ei meenu mitte ühtegi kindlat lugu seoses mingisuguse õpetajaga.

Õpetajatest on olnud kõik mingil määral erilise tähendusega, sest nendelt sain ma palju tarkust.

Enamik õpilasi olid vaiksemad ja tagasihoidlikumad, igas klassis oli ka paar ulakamat õpilast. Sellel ajal oli meil koolivorm. Tunni ajal olid õpilased vaiksed ja kuulasid hoolikalt õpetajaid. Vahetunnis pidime kõndima koridoris edasi-tagasi.

Seoses õpilastega meenub see lugu kui käisime terve klassiga tööl.

Kaasõpilastest on kindlasti kõige rohkem meelde jäänud enda pinginaaber Tiina. Temaga on meil olnud häid aega ja läbielamisi.

Erilise tähendusega sündmus oli kindlasti 10.klassi lõpetamine. See tekitas väga sooja tunde ja kurb oli ka.

Sellel ajal polnud eesti ja vene koolil ühisüritusi. Mõlemad rahvused said üpriski hästi läbi, mingeid suuremaid tülisid polnud.

Koolis õppsin 1960-1970.

Pross rinnas ja kaardikepp käes (Svetlana, 58)

Kui ma mõtlen koolile, meenub mulle esimese asjana, minu sõbralik klass. Minu klassis õppis 22 õpilast  (7 poissi ja 15 tüdrukut). Praegugi 40 aastat hiljem saame kõik hästi läbi ja vahetevahest saame kokku. Sellel ajal kui ma käisin koolis , olin ma väga õnnelik, kuid ainus asi, mis mulle  ei meeldinud oli varakult tõusmine. Kuigi ma käisin õhtuses vahetuses kella 14.00-20.00 pidi ikkagist vara tõusma ja kodutöid tegema.
Ma olen väga tänulik enda õpetajatele, kes mind õpetasid, tänu nendele valdan ma paljusid aineid väga hästi. Kõige paremini valdan ma vene keelt, kuna õpetajaks oli Baburina A.I. Ta oli väga nõudev õpetaja. Ta oli ka vahetevahest karm ja võis lüüa kaardikeppiga vastu lauda. Paljud õpilased, keda Baburina õpetas, nimetasid teda kõu ja välk. Õpetajad võisid ehetena kanda ainult prosse.
Õpetajatega oli ka mitmeid juhtumeid: Kord oli mul kehaline kasvatus ja oli vaja kaasa võtta suusad. Pool klassi (tüdrukud) olid unustanud suusad koju ja siis kui õpetaja nägi, et õpilastel puuduvad suusad, tuli ta meie juurde ja kurja häälega ütles: ''säärised ja kindad võtsite kaasa aga suuski ei suutnud kaasa võtta!''. Ta oli meie peale väga kuri ja pani meid jalutama ringe.
Kord oli ka nii, et inglise keeles oli tulemas eksam ja ma õppisin hoolikalt kodus mitmeid pileteid. Kõige rohkem tuupisin ma 13-ndat piletit ja üks öö enne eksamit nägin ma unes ka, et ma tõmban loosiga välja 13-nda pileti. Kui tuli eksam, läksin ma  õpetaja juurde ja tõmbasin loosiga pileti. Selleks tuli 13-nes pilet. Kui ma seda nägin, läks mu nägu kohe valgeks, kui õpetaja märkas seda, pakkus ta mulle vett ja istet. Ma ei mäletanud midagi, mis pidi sellel piletil vastama. Ma jäin õpeatjaga isegi kauemaks istuma. 
Oli ka niisugune lugu, et meil oli ajaloos kontrolltöö ja kui terve klass hakkas tööd tegema märkas, et õpetaja vaatab aknasse välja ja meil oli hea võimalus spikerdada. Nii terve klass tegigi, kõik spikerdasid. Ja nii kordus mitu korda, kuni ükskord läks poiss akna juurde ja nägi, et kui õues on pime ja vaadata aknasse siis näeb kõike, mis klassis toimub. Kõikide jaoks oli see šokk ja kõik hakkasid pabistama, et neil võetakse hinded alla, kuid midagi ei juhtunud ja õpetaja isegi ei rääkinud sellest.
Minu klass oli väga huvitav sellepoolest, et seal leidus igat tüüpi õpilasi. Mõned olid pillimehed, mõned tantsijad, mõned sportlased aga mõned tavalised tänavalapsed. Sellegi poolest said kõik üksteisega väga hästi läbi. Minu klassijuhatajateks olid 1-4kl - Rõžova 5-9kl- Baburina ja 10kl - Prous.

Tunni ajal olid lapsed väga vaiksed. Keegi ei rääkinud ega häirinud tundi, kuna kõik austasid õpetajaid. Kui tänapäeval võivad mõned õpilased solvata või sinatada õpetajad, siis tol ajal ei juhtunud seda kellegagi. Vahetunni ajal oli keelatud jooksmine ja kisamine.  Koos enda sõbrannaga tiirutasime koridorides ringe. Õpetajad aga valvasid igal korrusel, et keegi ei rikuks korda.
Seoses õpilastega meenub, kuidas ühel kevadisel päeval tervel klassil tuli mõte minna kinno. Aga keegi ei tahtnud minna peale tunde kuna paljudel oli enda tegemisi ja siis terve klass läks kahest viimasest tunnist kinno. Järgmisel päeval aga saime kõik riielda.

Toll ajal oli kool teistsugune. Kooli uksed olid puidust, mitte plastuksed. Aknad olid ka kõik vanad, puidust. Igal klassil oli enda koduklass, kus olid nende tunnid, eraldi olid ainult keemia, füüsika ja muusika. Õppevahendid olid enam vähem samad nagu praegugi.
Koolis toimus mitmeid huviringe: tantsuring, draamaring, ansambel, võimlemine, karate ja boks. Sammuti toimusid suveti klasside vahel võistlused- mokulatuuri korjamised. See klass, kes korjas rohkem mokulatuuri said mingisuguse väikse kingituse. Sammuti korjati ka ravimtaimi. Need kuivatati kodudes ja hiljem viidi apteeki. Sammuti toimusid koolis orienteerumismängud.
Suvevaheajal lapsed ei igavlenud niisama kodus, vaid terve klassiga koos enda klassijuhatajaga käisid aiamaadel korjamas kartuleid, kapsast või muud sellist... Raha, mis koguti pandi kokku ja mindi reisile. Ma mäletan, et kord olime korjanud suure summa raha aiamaadelt ja korraldasime klassi reisi. Kehra tehas andis meile tasuta bussi, millega me reisisime mööda Eestit 3päeva järjest. Sõime restoranides ja kohvikutes ja elasime 1öö hotellis ja 1öö telgis. Vahest käisime klassiga puhkamas, piknikul, ülejõel saunas. Seal veedeti parimad hetked terve klassiga.
Kooli üritused tihti olid koos eesti kooliga. Konflikte kunagi ei tulnud eestlaste ja venelaste vahel, kuna me saime alati hästi läbi. Kõige tähtsamateks üritusteks koolis olid 8.märts ja 23.veebruar.
Koolis oli koolivorm. Kõik olid rahul enda riietusega ja sellepärast ei tekkinud kellegil konflikte kes, kuidas riides. Koolivormiks oli tume sinine kleit , must vöö ja õhuke kampsun.
Koolis  kartsin kõige rohkem seda, et kui ma ei õppinud kodus kodutöö ära siis sai koolis kahe, mida ei saanud rohkem parandada. Samuti kui mingi töö mille sai 2 ei saanud rohkem parandada ( parandusi polnud ).
Minu koolielus juhtus ka piinlike asju. Üks kõige jubedam oli see, et kui õpilane õppis halvasti või tal millalgi oli hindeks 2 siis seda teavitati koolis aktusel või riputati selle inimese nimi seinale. Tol ajal oli piinlik õppida halbadele hinnetele.

Koolis oli ka armumisi. Ma oli ka kaks korda armunud enda klassivendadesse. Kuid kõige meeldejäävamateks jäi mulle 3 paari, kes on ikka veel koos. 
Ma olen väga õnnelik,et mul oli nii sõbralik ja abivalmis klass, kuid eriti ma tänan enda õpetajaid kes õpetasid kuna tänu nendele elus ma ei jäänud hätta vaid sain hea hariduse.
Õppisin Kehra koolis aastatel 1962-1972. 

 

Koolielu läbi õpetaja silmade (Nastja, 65)

1976-2006 aastatel õpetasin Kehra Keskkoolis vene koolile eesti keelt. Esimene asi, mis mul seostub koolis töötamisega, on laste õpetamine. Teadmiste edasi andmine tegi mulle rõõmu. Kõige helgemaks mälestuseks on jäänud enda klassidega pidupäevade korraldamised, me korraldasime erinevaid sügispidusi, kevadpidusi jne.

Koolipäev oli üsnagi tavaline. Hommikust lõunani olid tunnid, peale seda pidin kontrollima laste töid. Koju jõudes otsisin materjali järgmiseks päevaks.
Meelde tuleb lugu seoses õpetajaga, see juhtus siis, kui oli vaja aega keerata suveajale. Kõik keerasid peale ühe õpetaja. See õpetaja jõudis kooli alles teiseks tunniks, kui kõik hakkasid teda küsitlema, et miks teda polnud esimesel tunnil, tuli tal meelde, et kella oli vaja keerata aga tema oli selle unustanud. 
Olen õpetanud üsna kaua aega ja õpilaste stiilid on mitmed korrad muutunud. Olen näinud tumesiniste põlledega koolivorme, olen näinud mustasid kleite koolivormiks, näinud teksasest koolivorme ning hiljem olid ruudulise seelikud. Õpilased pole eriti ajaga muutunud, ikka vahetunnis kõik puhkasid tundidest ja vahest võisid natuke kisada, tundide ajal minu arust olid lapsed rohkem vaoshoitumad. Kord kui mul oli üks neljas klass, siis esimeses pingis istus üks väga uudishimulik poiss, kes alati vaatas minu päevikut ja märkmeid, teda keelasin tihti, kuid ta vaatas ikkagist. Kord panin joonlaua märkmiku ette ja ütlesin talle, et kui ta veel kord vaatab, siis annan talle joonlauaga pikki pead. Mõneks ajaks oli ta lõpetanud vaatamise, kuid siiski alustas jälle vaatamise. Seda joonlauda ma ei kasutanudki kunagi.
Erilisi lemmikõpilasi mul polnud, kuid jäi meelde üks klass, peaaegu kõik varastasid tihti üksteiselt asju. Ma tegin nende ja nende vanematega nii palju erinevaid koosolekuid, et lõpude lõpuks, kui kellegil kukkus kasvõi 5 senti siis kõik kohe kargasid püsti ja küsitlesid kelle oma see on. Mul oli mitmeid kordi olemas ka koduklass. Alati kaunistasime seda, kuid minu klass erines teistest sellega, et minu klassis oli alati palju erinevaid taimi. Mäletan väga hästi väikese koolimaja garderoobe, et lapsed ei viskaks ühest garderoobist teise jalanõusid, oli tõmmatud võrk.
Enda klassidega me reisisime väga tihti. Me käisime matkadel, Tallinnas muuseumides, Rocca Al Mare vabaõhumuuseumis jne. Kord võitsime me klassiga reisi Pärnu SPA-sse. Siis alles avati see SPA ja meid võeti seal väga hästi vastu ja kõigile väga meeldis seal. Suviti käisime klassiga kooli aiamaadel, lastele see meeldis. Kord saadeti meie klass Lilli porgandeid korjama. Sattusime hoogu ja saatsime ühe õpetaja Kehra uusi kotte tooma.
Kooli ajal ei muutunud mul kunagi midagi piinliku kuid väga tihti kui ma midagi rääkisin ja õpilane pärast mind parandas, siis ma alati palusin vabandust tervelt klassilt, kuna minu arust vahest õpetajad võivad valesti öelda ja kui nii juhtub siis tuleb paluda vabandust...

50-kopikalised moosisaiad ja kiiksudega õpetajad (Ene Kukk, 64)

Meelde tuleb paraadpilt uuest ja ilusast koolimaja fassaadist ja laiast trepist, mille poole ma uniselt astun, kui akendest kostab juba kell esimesse tundi (vaatamata sellele, et kodu oli koolist ainult kolme maja kaugusel). 

Kuigi meie klass käis päris mitu aastat ka vanas koolimajas. Vanast majast on meeles õuepealne ümar lilleklump lipuvardaga keskel, ilus värav sissesõiduteel mingi  puitehiskirjaga üleval, teksti ei mäleta enam (vist Tere, kool! või midagi sarnast);  

koridorides olid joogikraanid sellised väikese purskkaevu moodi, messingist ilmselt, vanamoelised ja põnevad; meeles on puukandikud paksu servaga täis teeklaase, mille suurel vahetunnil enne tunni lõppu kooliteenija igasse klassi laua peale tõi. Klassist oli valitud üks pirukarahakorjaja, kes siis lubati enne tunni lõppu pirukate järele. Õlis küpsetatud moosipirukad. Maksid 50 kopikat, rubla eest sai kaks tükki, see rubla oli päris suur paber. Peale 1962.aasta rahareformi sai samad pirukad pisikese 10-kopikalise eest. Ja siis veel üks mälupilt on vana maja lavast – oli suur kogunemine, kogu kool koos, ja laval keegi rääkis Gagarini lennust. Imelik, et üldse pole meeles lõhnu, ei vanast ega uuest majast.

Uues majas oli elu kirevam, sest majaga koos saime muusikakooli. Minu päevad koolimajas venitas see hulga pikemaks.

Ühte helget mälestust ei ole, on nagu filmilint õpetajatest klassi ees, nende iseloomulikud liigutused - matemaatika õpetaja kirjutas tahvlile ja kohendas peale seda pintsaku all trakse alati ühesuguse liigutusega, ajaloo õpetaja kõndis pikkade sammudega pingiridade vahel klassi eest taha nagu ei keegi teine, eesti keele õpetaja astus klassi alati suurepärase rühiga püstipäiselt, geograafia õpetajal oli palju rääkida, samal ajal hoidis ta vasakut kätt kaelal nagu toeks või soojenduseks, sest pidi tihti köhatama, lühikest aega  oli vene keele õpetajaks särav energiline (eestiaegne?) proua, kes tahvli peal sõnale rõhku hooga peale põrutades enamasti kriidi pooleks lõi, ja muidugi keemiaõpetaja, kellega meil kõige rohkem tegemist oli, sest keskkoolis oli tol ajal selline asi nagu tootmisõpetus. Ja meil oli selle erialaks keemik-laborant.  

Kiirguse seletamist alustas ta nentimisega : ma tean, et õpilased on mulle pannud hüüdnimeks Gamma ja see meeldib mulle, alfa- ja beetaosakeste voogu on võimalik summutada, gammakiirgus aga läheb otse kõigest läbi – ma näen kuni viimase pingini kõike, millega te tegelete!

Jõulupühi meil ei olnud, aga nääripidu oli ikka enne vaheaja lõppu, seega enne uusaastat. Oli ühel päeval pidu ja siis veel „justnagu“ koolipäev ja lõpus klassijuhataja tund, kus tunnistused anti. Ega viimasel päeval ju õppida enam keegi viitsinud, hinded väljas, aga tunnid, mis tunniplaanis, olid ikka. Meie klassiruum oli tol aastal esimesel korrusel, (see üksik klass seal majandusklassi kõrval, kus tüdrukutel kodunduse tunnid olid) ja hea lähike aulasse astuda, vahetunnil sebisime saalis, keegi mängis klaverit, keegi laulis, kuusk kaunistatud, kena olla ja siis käis kell tundi. Meil keemia tulemas. Keegi pakkus, et peidame end lavale kardinate taha. Mina jäin liiga pikalt asja üle järele mõtlema ja kadusin lavalt alles siis kui õpetaja juba ukse peal. Lõpuks olime muidugi kõik klassis oma pinkides ja õpetaja kokkuvõte loost: õpilane Kukk, mina tahan õpilastest lugu pidada, aga kuidas mina saan teist lugu pidada, kui te minu eest ära jooksete? Minu veerand lõppes sellega, et tahvli ette kutsutuna ei viitsinud ma ülesannet lahendades valemis arvudega matemaatilist tehet lõpuni arvutada ja sain uude veerandisse suurde päevikusse kahe (kahtedega oli see teema, et nende saamist pidin lapsevanematele põhjalikult seletama).

Samas klassiruumis toimus  veel üks meeldejäänud lugu, käis tahvlilapisõda, mina pinkide taga, klassivend tahvli eest läbi jooksmas, minul käes tookordne tahvlipuhastamise käsn, selline kummine, vastikult kriidiga kleepunud, ja klassivennale muidugi pihta ei saanud, kiire teine, aga uksest astus sisse õpetajanna, kelle kena tume kostüüm sai krae kõrvale selle märja kriidilataka. Ja mina sain märkuse päevikusse ja eesti keelde kahe!! Selle kahe seletamisega läks lihtsalt – isa kostis, et mis on korrarikkumisel eesti keelega pistmist?

Kevadine päike paistab aknast sisse, pea uimane, kümnes koolitund käsil, ja ikka keemia. Vana katseklaasi piirituslambil hoides tutvume klaasi omadustega. Sulades hakkab nii kena sümmeetrilise tilga kujuga klaasipiisk allapoole vajuma, peast käib läbi mõte – milline ta lapikuna välja näeks – ja juba vajutan tilga kahe sõrme vahele. Sulaklaasi! Minu kohutava röögatuse peale kamandab Gamma mu kraanikausi kohale ja laual retordis seisnud kaaliumpermanganaadilahus muudab küll sõrmed pruuniks, kuid valu kaob nõiaväel (hiljem selgub, et koos sõrmejälgedega). Ja sellest ajast on mul köögis lillaterad alati käeulatuses olnud. Ei ole kusagilt mujalt selle nipi kohta lugenud, aga mind on alati aidanud.

Teine asi, mis mind siiani saatnud – karm kord keemialaboris – ühtki kemikaali ei tohi pudelist valada üle sildi!  Refleks – ükskõik millise pudeli kätte võtan, silt on alati peo sees.

Õpilaseks olemise juures meeldis mulle koolivorm, meeldib tegelikult siiani. Kord ei olnud ülikarm, võis ikka teha mööndusi materjalides ja tegumoes, kui olid iseõmmeldud riided. Hiljem tulid need kindlad, kõrgelt poolt kinnitatud ja disainitud, masstoodangus vormid, kõigil ühesugused, ainult erinevat numbrit said valida. Põhikooli lõpetamisel osteti meil tüdrukutele ühesugune kangas ja igaüks tegi endale sobiva lõikega kleidi. Keskkooli lõpetamisel olid kangad erinevad, aga valge värv oli kokku lepitud.

Koolimajas olemisel oli meie ajal hea asi, mis hiljem ära kadus, see, et oli igal klassil oma klassiruum. Olid küll ainekabinetid – bioloogia, keemia, füüsika, lauluklass ja võimla – aga ülejäänud tundideks oli igal oma klass ja selles oma pink, asjad võisid sahtlis olla ja ei pidanud kogu kotiga mööda maja kolama, nagu hiljem kord oli. Praegu ei teagi, kuidas on. Ilmselt kolmandat moodi. Vahetunniks aeti muidugi kõik klassist välja koridori jalutama, õpetaja üldjuhul seisis seni klassi ees, kui kõik olid väljas, nii et korrapidajaga  madistama hakata polnud võimalust. Korrapidajad puhastasid tahvli, tegid aknad lahti. Vot potililli ei olnud klassides-koridorides üldse, midagi rohelist ja elusat kasvas ainult bioloogia kabinetis. Seal olid väikeses terraariumis kaks aksolotlit, kahepaiksed, pooleldi vees, pidid elama saja aastaseks, tea, kas on alles veel?

Spetsiaalsed klappide ja jalatugedega koolipingid olid vanas koolimajas, osa madalamad ja suurematele kõrgemad. Uues koolimajas olid meil juba lauad. Garderoobid olid all poolkeldrikorrusel läbipaistvad (ilmselt võrktraadist) vaheseintega boksid, igale klassile üks, milles kahel pool pikad puidust read  nagidega ja all jalanõude kastid. Ei oska öelda, kas igal aastal, aga mingil ajal oli seal all ikka mingi koolitädi, kes hoidis garderoobi uksed lukus tundide ajal, aga kui juba mingitel klassidel tunnid lõppema hakkasid, olid uksed lahti. Sai käia ka teiste klasside garderoobis. Meeldiv variant oli, kui leidsid riidesse pannes kas kingast-saapast või kinda seest salakirja, kommi vm meeldivat. 

Kehvem variant, kui (kuna lae alt oli umbes pool meetrit ilma võrguta) poiste sussisõja ajal sattusid  väiksemad asjad ka naabrite juurde ja siis tuli käia neid sealt otsimas. Ei mäleta, et keegi oleks kaebamas käinud või midagi päris kadunuks jäänud, pigem ikka üle, sest trepist alla tulles otse ees oli leitud asjade kast, mis alati täis oli.

Kooliasjadest on, peale mõningate raamatute ja vihikute, alles kooli lõpumärk, see ilus hõbedase keti otsas, ainult kinnitusnõel on kadunud, see punase viisnurgaga tipus… mõned aastad tagasi oli alles veel pioneerikaelarätt, ajalooline mälestus, aga lastelastel oli koolis jupike punast siidi vaja, ja sinna ta läks.

Põhikooli ajal korraldati kevadel ikka mingeid ühepäevaseid ekskursioone, on kohti, millest teada, et kooli ajal käisime, aga konkreetselt ei mäleta. Sai käidud ka tehase klubi lastesektoriga ja mul jäi kindlasti ka käimata mitmel korral, olin krooniline põdeja. Keskkooli-aegsetest klassiekskursioonidest on meeles ühelt augusti lõpus ümber Eestimaa-reisilt ujumine Pärnus – ilm oli pilves, tuuline, külm, aga vesi nii soe! Ei oleks tahtnudki välja tulla, aga poisid „uputasid“ usinasti ja see merevesi oli nii vastik jõeveega võrreldes.  Kombeks oli ka keskkooli  lõpuekskursioon korraldada, meil oli see Lõuna-Eesti-Läti-Leedu paremad paigad. 

Aga meeldejäävamad reisid olid igal sügisel sovhooside-kolhooside põldudele, kartuleid võtma. Ilmselt korjasime vahel ka midagi muud, ähmaselt meenub. Lõbus oli. Tea, palju meist tegelikult abi oli, aga kui juba suuremad olime, eks pisku ikka.

Oma koolipäevale praegu mõeldes ei tea üldse, millal ja mida ma kodus tegin. Mäletan alati hommikul äraminekut, siis muusikakooli, ansamblit, kõiksugu etlemisproove, esinemisi, õhtuid tehase klubis. Ja siis jälle hommik, mil vennaraasuke käis viis korda ukse vahelt kella hõikamas, sest ema ootas sööma. Suvel oli peaaegu sama, ainult kooli asemel oli hommikul minek jõe äärde ujuma. Ja paadiga sõitma. Kui muidugi päike paistis. Vihmast aega ei mäleta üldse, nagu polekski sadanud!

Parim asi (peale muusikakooli), mille uue koolimajaga koos saime, oli parkettpõrandaga saal! Ja tantsukursused! Võistlustantsupaari Piia ja Aare Urbi treener Poolgas käis ja juhendas peotantsukursusi koolis,  käisin seal kuni kooli lõpetamiseni. Pidudel mängis oma kooli orkester, mis viga tantsida, kui tantsud selged. Kui tore oli esimeste hulgas põrandale saada ja vabalt valsi või tangoga selliseid  kaari keerutada, et hing kinni. Ja siis tulid kohvikklubid, saalis. Olid kohtumised huvitavate inimestega, viktoriinid. Ja maailmas toimus ju nii palju huvitavat – kuldsed kuuekümnendad!

Keskkooli ajal oli talvine parim asi veel liuväli, mis tehti suviste tenniseväljakute peale. Igaõhtune kohtumispaik, siis oli küll vaja kella vaadata, et mitte hiljapeale jääda, kella üheteistkümneks pidi koduuksest sees olema.

Vene koolist tean niipalju, et ta oli olemas. Ja kõik. Ma ei tea, kus nad õppisid, mingil ajal oli koolis ka teine vahetus, kas need olid vene klassid, ei tea. Koolis mingit kokkupuudet vene klassidega ei olnud. Aga muidugi mängisime kodus õues vene lastega, meie majas elas kolm venekeelset peret, kus olid lapsed. Kultuuride erinevusest saime pildi, mis vaadates suugi lahti jättis. Naabripere noorem poiss oli vast mõne aastane jõnglane, oli mingi püha tulekul ja mingi pidulik lasteüritusele minek ees emal pojaga.

Poeg oli uhkelt ja puhtalt madruseülikonda riietatud. Ukse ees tuli poisil mingi tahtmine, mida ema ei olnud nõus täitma, poiss viskas pikali tolmu sisse, trampis ja püherdas ja karjus muidugi korralikult. Aga ema  tegi asjale lühikese lõpu – võttis poisil kõrvast kinni (ühest!), tõstis ta maast üles ja lohistas tuppa tagasi! Selle peale jäigi meil suu lahti. Tegelikult ema armastas oma poisse, ja meie saime  venekeelsete lastega hästi läbi,  enamusega.

Ilmselt tänu neile ei mäleta ma, millal sain selgeks vene keele, tundus, nagu oleksin osanud kogu aeg. Tunnis vene keele õpetaja ohkas kord hinnet pannes peale minu ja ühe klassivenna vastamist: poisile ma paneksin viie, sest näen, kui palju ta tööd on teinud, aga tulemus on ainult kolme väärt, sulle paneksin kahe, sest näen, et sa üldse pole õppinud, aga tulemus on selline, et pean nelja panema. Ei teagi, millest see tingitud oli, aga ühiseid üritusi vene kooliga minu teada meil ei olnud. Ja konflikte rahvuse pinnal ka ei mäleta, kuigi ei usu küll praegu, et neid üldse ei olnud.

Koolireeglite peale ma ei mõelnudki, sest ei olnud tol ajal kombeks arvustada. Ja nõudmised olid ju loogilised. Mida seal nõuti – mütsid –sallid pidid olema, vahetusjalanõud. Nagunii olid ju. Külmaga kooli polnud vaja minna – mina ei läinud, viie km kauguselt lapsed olid alati kohal. Miilitsat ma Kehra vahel ei mäleta, aga õpetajad panid kirja hiljapeale jäänud õpilased – teatud kellast alates ei tohtinud õpilased väljas olla. Hiljaksjäämise eest sain ema-isa käest nagunii hullema koosa. Võib-olla oli mõni tobedus ka kusagil, aga mul ei tulnud lihtsalt tegemist sellisega. Suitsetada ja juua ka muidugi ei tohtinud – see ju ilmselge, miks. Kui natuke oma tervise peale mõeldaks, ei tehtaks seda ka praegu.

Hirme ei mäleta küll muid peale selle, kui  õppimata oli. Ei olnud ka seda südikust, et tunni alguses kohe püsti tõusta ja öelda, et täna on õppimata (üks klassivend vahel tegi nii – küll ma imetlesin teda). Alati oli lootus, et ehk ei jää vahele. Ja siis oligi hirm. Oleks ära öelnud, oleks mure kaelast ära. Kui vahele jäin, sain kahe niikuinii. Tobe tunne selline. Aga midagi muud küll ei olnud, ei mingit vaimset ega füüsilist vägivalda. Hüüdnimedki, kellel olid, olid lihtsalt nimedest tuletatud. Ei usu, et mina mingis erilises klassis käisin, lihtsalt elu oligi siis selline.

Päikesega päevadel suurte akende taga istudes tekkis ikka vahel hapnikupuudus, mille tagajärjel haigutasin kord ennastunustavalt, aga põhjalikult. Õpetaja klassi ees konstateeris: oh panid ometi suu kinni, arvasin et tahad mind alla neelata!

Kehra koolis käisin 1956.a. jõulust, kuni keskkooli lõpetamiseni 19.ndas lennus 1967.a.