Eluarmastus koolipingist (Aleksandra, 34)

Esimene asi, mis tuleb mulle meelde, kui mõtlen koolist, on see, kuidas ma nii väga tahtsin kooli lõpetada. Mulle tundus, et ma ei lõpeta iial kooli ära ja jään terveks eluks sinna. Minu klass oli väga suur. Klassis oli 35 õpilast.

Olin pioneer ja sammuti ka pioneer vanem. Käisin noortemas klassides tegemas viktoriine, juhandasin meisterdamist ja korraldasin matku.

Õpetajad meeldisid mulle väga. Me olime õpetajatega nagu sõbrad, me käisime palju matkamas, muuseumites, teatrites jne. Kõikidel õpetajatel oli enam vähem samasugune riietus. Mäletan hästi, et ühel õpetajal oli samasugune pluus nagu minulgi. Mäletan, et ühele õpetajale ei meeldinud suitsu hais ja kui ta kohtas kedagi, kes suitsetab, ütles ta: "Tooge mulle ruttu pudel piima." Keemia õpetajale andsime hüüdnimeks "himoosa". Minu klassijuhatajal oli üks väike märkmik, kuhu ta pani alati naljakaid juhtumeid kirja ja iga klassijuhataja tunnis me palusime, et ta loeks neid ette.
Õpilastel oli keelatud kanda väljakutsuvaid riietusi. Ma õppisin ka niisugusel ajal, kui koolis oli koolivorm. Koolivormiks oli ruuduline seelik ja vest. Oli aeg, kui vahetunnis pidi koridorides käima ringirattast, oli ka aeg, mil me saime käia koridorides vabalt ringi. Mäletan aega, mil terve kooli peal käis iga õpilane veepudeliga, kus korgi sees oli tehtud auk ja me pritsisime üksteist. Kool oli igalt poolt märg ja riided kõigil märjad. Mulle on jäänud väga meelde üks poiss 1. klassist. Ta väga hoolitses minu eest. Kord oli mul jalg katki ja mu ema tõi mulle kooli süüa. Väike poiss Filipp jäi koos minuga klassi istuma, et mul poleks igav.

Koolis toimus erinevaid ringe. Mina käisin inglise keeles ja tantsimas. Koolis toimus iga reedel disko. Klassiga käisime palju reisimas. Käisime Peterbugis, Saaremal ja niisama Eesti peal. Suvevaheajal pidime klassiga korjama erinevaid ravimtaimi, mida kodus kuivatasime ja viisime apteeki. Kehras oli üks väga huvitav töölaager Sipelgas. Selles laagris töötasime lõunani, käisime tegemas aiatöid jne. Samuti pidime suviti lugema kohustuslikku teabeteksti.

Minu ajal eestlased ja venelased ei suhelnud hästi. Sellepärast polegi mul eesti keel nii hästi selge.

Koolis kartsin ma kõige rohkem saada halbu hindeid, minu jaoks oli see kõige jubedam asi, mis võis koolis juhtida. Üks lugu, millepärast mul on häbi, oli juhtunud väikses koolimajas. Kord ma väga tahtsin wc-sse, aga kartsin tõsta kätt ja paluda. Ma ei kannatanud välja ja pissisin püksi. Kui tund oli lõppenud oli pingi all minu pissiloik.

Oma praeguse mehega sain ma tuttavaks 10.klassis. Ja praegu on möödunud nii palju aastaid, aga me ikka elame õnnelikult.

Kehra Keskkoolis õppisin aastatel 1985-1996.

Siit algas mu elus üks uus ja oluline peatükk - tulevikku... (Janne, 14)

Kui mõtlen oma tavapärasele koolipäevale, siis esimesena tuleb mulle meelde kisa ja kära. Kuid sellest hoolimata mulle meeldib koolis olla. Õpin praegu 8.klassis ja ma olen õnnelik. Mul on siin palju sõpru. Me saame oma klassiga hästi läbi. Meil on palju ühist ja ka seda, mis ei ole ühine. Kui meil tuleb milleski kokkuleppele jõuda, siis see ei õnnestu meil mitte kunagi.

Ma ei oskagi kohe mingit helget mälestust esile tuua, kuna koolitee on praegu veel peaaegu alguses. Aga üks helgemaid hetki oli kindlasti see, kui ma läksin esimesse klassi. Sel hetkel oli mul see "jee ma olen ka nüüd suur" tunne. Esimene koolipäev oli ilus, uus ja huvitav. Me saime siis endale aabitsad ja tutvusime oma klassiga. Klassijuhataja oli meil Epp Raudkivi. Ta oli väga hea õpetaja ja meeldis tervele meie klassile.

Meie klassi käitumine õppetunnis annab ikka soovida. Vahetundides on see kuidas kunagi.

Õpilaste riietumisstiil ja väljanägemine on äärest ääreni. Kõigil on oma maitse. Meie klassis on kõige vähem ühine stiil. 

Suvevaheaegadel oleme koos oma sõpradega, teeme lollusi, käime reisidel ja rannas – tegevustest puudust ei tule.

Jänesed Saaremaal (Katrin, 14)

Ma läksin kooli 2005 aastal ja õpin praegu 8.b klassis. Meie kooli õpilased on väga erinevad. On neid, kes on anime-hullud, on nohikuid, on muusika fänne ja on ka tavalisi õpilasi. Koolivormi meil õnneks ei ole, nii et igaüks käib nii, nagu tahab. Mõned käivad miniseelikutes, mõned aga suure dekolteega. Vahetunnis teeb igaüks seda, mida tahab. Väiksemad jooksevad koridorides ringi, suuremad aga seisavad seinte juures ja ajavad niisama juttu.

Meie koolis leidub igasuguseid õpetajaid. Nende riietumisstiil on enamvähem samasugune. Ma tean paari õpetajat, kellel on kiikse, kuid neid on vähe. Nt: üks õpetaja ütleb väga tihti meile "haiged jänesed". Teine õpetaja ütleb aga sõnad pluss ja miinus vene keeles, ja see kõlab päris naljakalt. On ka õpetaja, kes trambib vastu põrandat, kui klassis pole vaikust. Oma õpetajatele oleme andnud ka hüüdnimesid. Nt: Rudolf, Rotu. 

Tuleb meelde üks lugu, mis on seotud ühe õpetajaga. Meie klassist kaks tüdrukut panid õpetaja toolile nööpnõelu. Aga õnneks õpetaja sinna ei istunud. See oli päris naljakas juhtum. Kui mõtlen oma klassile, siis meenub, kuidas neljandas klassis käisime klassiga Saaremal. Seal oli päris äge. Oli suvi. Me ööbisime hotellis, mis asus mere ääres. Seal me grillisime, käisime muuseumis ja ujulas.

Epp Raudkivi (Liisa,14)

                                                

Kui mõtlen kooli peale, tuleb kohe esimese asjana meelde kindlasti väike koolimaja. Sealt olen saanud oma esimesed koolimälestused. Seal tutvusime oma klassikaaslaste ja esimese õpetajaga. Esimene koolipäev ongi minu jaoks kõige helgem mälestus.

Kooliajal pole ma alati õnnelik olnud, aga enamus ajast küll. Õpetajad ei ole nii karmid, nagu vanasti ja õpilased on ka teistsugused. Õpilased ei ole nii korralikud ja suhtuvad kooli vabamalt. Õpilased ei suhtu õpetajatesse ka väga lugupidavalt. Praegusel ajal kannavad õpetajad enam-vähem seda, mida ise tahavad. Õpilastel pole ka koolivorme. Õpetajatel on palju hüüdnimesid.

Kõige erilisema tähendusega õpetaja on minu jaoks olnud meie esimene klassijuhataja Epp Raudkivi. Temaga koos saigi meie koolitee alguse ja ta õpetas meid neli aastat.

Praegusel ajal riietuvad õpilased nii, kuidas tahavad. Mingit kindlat vormi ega midagi pole. Vahetunnis ei pea ringi jalutama, võib teha, mida tahad, aga seda normaalsuse piires. Tunnis räägitakse rohkem juttu, kui kuulatakse õpetaja juttu. Kõik oleneb tunnist ja õpetajast.

Seoses meie klassi ühiste ettevõtmistega tuleb kohe esimese asjana meelde meie neljanda klassi lõpureis Saaremaale. Seal me käisime ekskursioonidel, ööbisime hotellis ja lõbutsesime.

Tänapäeval on meie koolis eestlastel ja venelastel ühisüritused. Mõned eestlased saavad venelastega läbi ja konflikte pole tekkinud, hoitakse pigem omaette ega minda norima. Kooliga seoses pole mul ühtegi hirmu.

Kooliajal olen korduvalt armunud.

Kollastes kohvrites aabitsad (Meelike, 14)

Esimesse klassi minekust mäletan ma seda, et see oli üks ärevamaid hetki minu elus. Olin seitsme-aastane, kui astusin koolimaja uksest sisse. Kõik oli nii võõras ja hirmutav. Seljas oli lilla karvase karuga ranits. Päev oli väga pidulik. Mäletan hästi veel oma esimest aktust, kui üks mustas kleidis

abiturient mind saatis. Aktusel saime oma esimesed aabitsad, mis olid kollastes kohvrites. Meie klass oli esimesel korrusel. Meie esimene klassijuhataja oli Epp Raudkivi. 

Klass on meil väike – 14 õpilast. 4 poissi ja 10 tüdrukut. Meie klassijuhatajaks on nüüd Rain Rannaääre. Saame üksteisega päris hästi läbi, kuid meie käitumine annab soovida. Õpetajatel on klassis keeruline korda hoida. Loodan siiski , et suudame jätta õpetajatele hea mulje. :)

Õpetajad on meil mega toredad. Mul ei lähe kunagi meelest ühe õpetaja tabavalt öeldud laused. Nt: „mõnel on eriti avar dekoltee, aga endal on ees kaks kirsikivi“ ja „võta need tampoonid kõrvast ära!!“

Koolis on mul on juhtunud ka piinlikke olukordi. See juhtus vist kuuendas klassis. Ühes inimeseõpetuse tunnis pidime 45-minutit koos Keitliniga laua all istuma ja nätsu ära kraapima. Meie peale oldi kaevatud, et närime tunni ajal nätsu. See oli aga keelatud.

Puhtusekontroll ja püssi laskmine (Maimu, 55)

Kui mina koolis käisin, oli väga karm kord ja meil oli ka päris karm klassijuhataja.

Esimese asjana tuleb mulle meelde kaheksanda klassi lõpetamine. Peale lõpetamist läksime terve klassiga jõe juurde ja tegime palju pilte, naeru ja lõbu oli palju. Sellel ajal olin ma õnnelik!

Kõige helgem mälestus sellest ajast on see, kui garderoobi riideid pannes läks nagi katki ja kui õpetajale sellest teatasin ütles ta selle peale ainult seda, et otsiksin ise töömehed üles, kes annaksid mulle haamri ja naelad. See oli minu jaoks ka veidi piinlik.

Koolipäevad olid meil üpriski tavalised. Kooli all korrusel toimus püssi laskmine.

Õpetajatest peeti sellel ajal väga lugu. Õpilased suhtusid õpetajatesse lugupidavalt. Tavaliselt kandsid õpilased lillasid või pruune pintsakuid ja naisõpetajad kandsid seelikuid. Õpilased pidid kandma sinist värvi riideid. Õpetajate hüüdnimed : Pläura, Kolp, Duusja. Juhtus olema ka selliseid õpetajaid, kes olid hästi uimased.

Minu jaoks on olnud kõige erilisema tähendusega inglise keele õpetaja Lahtmets. Ta oli väga hea õpetaja ja ma austan teda siiamaani. Õpetajate rangus oli väga hea, sest kui järele mõelda, on see mind tugevamaks teinud.

Algklassides tehti õpilastele ka puhtuse kontroll, sinna alla käisid küünte aluste kontrollimine, kõrvade kontrollimine ja ka täikontroll.

Tunni ajal olid õpilased korralikud ja kord oli siis hea. Vahetundide ajal ei tohtinud keegi klassis olla, nii me jalutasimegi terve vahetunni aja koridoris edasi-tagasi.

Kaasõpilaseks, kes on mulle eriliselt meelde jäänud, on Reet. Ta teadis juba varakult , et ta tahab saada inglise keele õpetajaks. Nüüdseks on saanud Reedast inglise keele tõlk.

Koolimaja oli sellel ajal ilus, uus ja puhas. Klassiruume pidime koristama ise. Õpikud saime me koolist, aga vihikud pidime me ise endale muretsema.

Sellel ajal oli kord nii karm, et reise meil ei toimunudki.

Koolis oli üsna palju huviringe, nt. võimlemine, iluvõimlemine, rahvastepall, võrkpall, teivashüpe, kaugushüpe jne.

Suvevaheajal mindi alati maale sugulaste juurde. Igal laupäeval toimusid diskod. Raasikul ja Arukülas olid popimad peod, aga meie ei võinud seal käia. Nii me pidimegi seal salaja käima. Rongijaamas käidi ka kontrollimas, kas keegi tuleb rongi peale või mitte.

Koolis olid venelastel ja eestlastel kaklused. Pidude ajal tekkisid erinevate rahvuste vahel suuremad konfliktid. Pidudele venelasi väga ei tahetud ja need, kes valele peole ära eksisid, said korralikult peksa. Ühel peol tuli mängu isegi nuga.

Kõige jaburam reegel oli see, et kõik õpilased pidid ühesugustes riietes käima ja ühesugused olema. Kord oli nii karm, et vahepeal ma ei tahtnud enam kooli minna.
Kooli ajal tuli ette ka armumisi. Armusin poissi kes meeldis paljudele tüdrukutele ja ta oli neli aastat vanem. Käisime selle poisiga peale kooli ka jalutamas.

Kehra Keskkoolis õppisin aastatel 1964-1975.

Pikad seelikud ja pintsakud (Silvia, 54)

Esimese asjana tuleb mulle kohe meelde esimene koolipäev, kusjuures, see on ka kõige helgem mälestus. Ma olin sellel ajal päris õnnelik, sest koolis oli väga huvitav ja mul läks koolis hästi.

Koolis oli palju erinevaid õpetajaid. Sellel ajal polnud väga palju selga panna. Väga paljud asjad pidi ise käsitsi õmblema. Naisõpetajatel olid seljas pikemad seelikud ja meesõpetajatel tavaliselt pintsakud.

Õpetajate suhtumine olenes kõik ka meie suhtumisest. Eks neil kõigil olid omad väikesed kiiksud. Füüsika õpetaja oli väga energiline ja rääkides vehkis pidevalt kätega. Hüüdnimesid otseselt ei tulegi meelde kohe.

Kindlasti on hilisemas elus mulle erilise tähendusega kõik õpetajad. Ma olen kõigilt õpetajatel tarkusi saanud ja need on mind elus palju edasi aidanud.

Õpilased pidid olema riietatud ühtemoodi. Õpilased olid kuulekad nii tundides kui ka vahetundides.

Kaasõpilastest on mulle enim meelde jäänud Mart. Ta tuli alati heade vempude peale.

Koolimaja nägi sellel ajal välja uus ja ilus. Kooliõpikud saime koolist, aga muud õppevahendid pidime me endale ise ostma.

Suvevaheajal oli väga populaarne käia maal vanaema/isa või sugulaste juures ja seal aega veeta.

Kõige erilisem sündmus kooli ajast on olnud siiski neljanda klassi lõpetamine. Siis olid kokku tulnud õpilaste vanemad ja oli väga lõbus.

Eesti ja Vene koolil olid ka ühisüritused. Läbisaamine erinevate rahvuste ajal oli hea, kuigi vahepeal tekkis ka konflikte.

Ainuke kartus kooliga seoses oli matemaatika õpetajaga. Matemaatika õpetaja oskas väga hästi õpetada, kuid ta suutis muutuda kurjaks.

Ainuke piinlik asi, mis juhtus, oli see, kui suutsin sööklas enda seeliku peale piima ajada.

Muidugi oli koolis ka armumisi. Mina olin armunud endast üks aasta vanemasse poissi. See oli lühiajaline armumine.
Kehra Keskkoolis õppisin 1965- 1976.